Paljude aastate jooksul arutati institutsionaalset vastupidavust peamiselt akadeemilistes ja poliitikakontekstides. Enamik organisatsioone — avalikud või eraettevõtted — planeeris häireid IT-varukoopiate, kindlustuse ja hädaolukordade kontaktide osas. Sageli eeldati, et suurkriisid on haruldased, lühiajalised ja hallatavad.
See eeldus on põhjapanevalt kahtluse alla seatud. Julgeolekukeskkond, millega Euroopa asutused täna silmitsi seisavad, on materiaalselt erinev aastakümne tagusest. See ei ole spekulatsioon — see on nähtav poliitikas, kaitseplaneerimises ja NATO idatiiva riikide asutuste elukogemuses.
Mida vastupidavus tegelikult tähendab
Vastupidavus ei ole sama mis tugevus. Vastupidav asutus ei ole see, mis hoiab ära kõik häired — see on see, mis jätkab toimimist, kohanemist ja taastumist häirete korral. Eesmärk ei ole haavamatus, vaid säilitatud võimekus.
Avalike asutuste jaoks on sellel väga konkreetsed tagajärjed. Olulised teenused peavad jätkuma. Otsustamine ei tohi kokku kukkuda. Kommunikatsioon ei tohi katkeda. Avalikkust tuleb teenindada isegi siis, kui süsteemid on erakorralise surve all.
Koolituse dimensioon
Ükski asutus ei ehita vastupidavust ainult poliitikadokumentide abil. Vastupidavus on üles ehitatud läbi praktika, stsenaariumipõhise koolituse ja pädevuse tahtliku arendamise kõigil organisatsiooni tasanditel.
Kriisireageerimine, toimepidevuse planeerimine ja hädaolukordade kommunikatsioon on oskused, mida tuleb arendada enne vajadust — mitte improviseerida nende nõudmise hetkel.